olen nüüdseks pere juurest lahkunud ja elan ajutiselt tugiisiku juures kuni uue pere leidmiseni.
poiss nuttis kui mind viimast korda kallistas.
teadmine, et ma ei näe teda enam mitte kunagi, teeb mind kurvaks.
ja kui ma siis oma kohvri ja kottidega maja ees Victoriat ootasin, muutusin ma kurvaks. kahju oli lahkuda. meenutasin seda kuud aega ja vaatasin teavasse. tähed särasid teavas. ja tabasin end mõtlemast, et mul ei ole siin kedagi, ma olen ihuüksi. küsisin mõttes endalt, kas seda ma siis tahtsingi.
ja siis tuli Victoria ja korjas mu üles ja me sõitsime tema poole.
pärast mõnda minutit siin olemist kiirustasime cluster meetingule, zumba trenni. kuidas ma sellest vaimustuses ei olnud aga välja vingerdamis võimalust polnud. ma ei oska tantsida. aga see oli üks lahedamaid asju mida ma proovinud olen. ma olin üllatunud kui leidsin et mulle meeldib see. õudsalt lahe oli. see kuidas me tantsisime mehhiko ja hip-hopi rütmide järgi oli lihtsalt meeletu. ma ei olnud pro. kuna seadsin sisse tagumisse ritta ja tüdrukuid oli palju siis ma ei näinud väga hästi. ja osadele ei saanud pihta. aga ükskõik. mul oli lõbus. ja ma teeksin seda veel.
No comments:
Post a Comment