Day #44

ma ei olnud ausalt öeldes hommikul üles ärgates päevast vaimustuses. magama sain eile alles öösel mingi 1-2 ja ärkasin veidikene enne poolt ühtteist. minu jaoks polnud see piisav. 

ma lootsin, et James seletab mulle ära kuhu minna, mis bussiga metrosse ja kõike muud. aga minu õnnetuseks oli selleks ajaks James välja läinud, kui ma talt seda kõike küsida tahtsin. kõik ei läinud plaanitult. aga tšill. helistasin Liale, et jään veidike vähem kui tund hiljaks. võtsin siis interneti lahti ja googeldasin. ja leidsin busside numbrid ja ajad. kuigi ma pean ütlema, et see bussi süsteem on siin imelik. bussiga sõitsin metro jaama mingi pool tundi. ja vahepeal on sadu peatusi ja peab ikka korralikult jälgima, et oma peatust maha ei magaks. 

metro peal tekitas minus hirmu üks mustanahaline nigga ja seda otseses mõttes nigga. kuulas oma musta räppi  kõvasti ja laulis seda kaasa. mulle ei ole räpi vastu midagi, muidugi pole see minu muusika, aga see mis tema kuulas, see oli minu meelest puhas jura. ja ma ütleks, et tal oli vähemalt 5 numbrit suuremad riided seljas. ta oli tõesti kahtlane. 

ma muidugi mainin järekordselt ära, et mul pole mustanahaliste vastu midagi. eile house partyl rääkisin ühe musta Au Pairiga Inglismaalt, kes on hästi tore.

metro keskjaama kohale jõudes ootasin Liat umbes 20 minutit. liiklus on ettearvamatu. ja see hetk kui ma teda silmasin, see oli nagu filmis. Lia oli nii rõõmus ja ma olin nii rõõmus teda nähes. ja mul oli selline tunne, et ta tõuseb kohe õhku. selline naljakas. ja kui ma teda kallistasin. oh god. ma ei suutnud uskuda, et ma olen temaga siin, Ameerikas, Washington DC's. ebareaalne. ta pole selle ajaga, mil ma teda näinud pole, teps mitte muutunud. ta on ikka sama vana Lia. ja kui ma mõtlen, et ta oli kunagi mu inglise keele õpetaja, siis on see nii uskumatu. juba kooliajal oli teda raske õpetajana võtta. mitte et ma teda praegu nii võtaks. lihtsalt imelik on mõelda. ta on alati olnud sõber, mitte õpetaja. ja see on tore. 

nii imelihtne oli temaga rääkida. ja kuidas ma vatrasin kõigest. oh. ta on imeline inimene. ja kuidas ma teda imetlen. 

ta ütles, et kui ma ära ei pea minema ja saan siin 21, siis me lähme klubidesse ja peame korraliku peo maha. ja kuidas see mulle meeldiks. 

ja muidugi läksime muuseumisse. ma isegi ei mäleta mis muuseum see oli,

aga ilmselt ajaloo muuseum või miskit taolist. 

kui me seda eksponaati vaatasime, siis Lia vaatas pilvi ja ütles, et need on ilusad pilved. 

ja ma naersin.

leidsime, et sinine nukk nagu väga ei kuulu nende hulka. liiga euroopalik

üks mees seisis nurgas ja visandas seda karu paberile. how cool is that!

see muuseum on lihtsalt üüratult suur.

diamonds

see on mingi maailma kuulus deemant. ja mingi üli suur. 

ma ei tea, mind jätab suht külmaks. 

kuigi muud kivid ja värgid mulle täiega meeldisid.

olime seal muuseumis äkki 2-3 tundi. ja selle ajaga käisime läbi alumise korrusse. ja teisel jõudsime käia ainult 2-3 näitust läbi. rohkem lihtsalt ei jõudnud ja kell pressis peale (kolmas korrus oli veel). üüratud muuseumid. 

pärast istusime pargis pingil ja jutustasime hästi palju. kuni tuli Evan ja me läksime ta õe kodu juures asuvasse parki (ma pole kindel kas kirjutasin selle lause õiges vormis). aga enne pidime kohustusliku pildi tegema. 

lubasin Liale, et kui ma siia jään ja mu inglise keel veel paremaks läheb, siis ehk blogin osaliselt inglise keeles, sest ta täiega tahaks teada mida ma kirjutan. we'll see that.

pargis oli mingi trummi õhtu või midagi taolist. kus lihtsalt suvalised inimesed tulevad oma trummidega sinna ja mängivad neid. see oli meeletu. see kuidas nad seda kire ja rõõmuga tegid, oh man, nii lahe. see energia ja feeling, seda on raske kirjeldada. 

pildi tegemisest jäi väheks. ja esimest korda tundsin rõõmu sellest, et mu kaameral on video režiim. 

ma pole palju videosid teinud, seega andke andeks mu liikumine ja ebaprofesionaalsus. mul on teine video ka, aga ma leian, et see on parem edasi andmaks seda feelingut. kuigi. olgem ausad. selleks, et seda feelingut saada peab kohapeal olema. aga midagi siiski. 

nii tore oli temaga siin kohtuda. ma poleks kunagi arvanud, et me kohtume siin. Ameerikas. 

tagasi sõidul oli ma meeletult väsinud. uni tikkus peale. aga ma ei saanud magama jääda. õnneks jõudsin ilusti bussile. aga nende peatuste jälgimine nõudis korralikku pingutust. ja naljakas oli see, et kui ma bussilt maha astusin silmasin ma James'i ja me kõndisime koos koju. ta ütles, et ta ei teadnudki, et ma ära olin läinud. 

täna oli siin tõesti soe. ja tundub, et kui on soe, siis panen mina end paksult riidesse ja vastupidi. ma pakun et 20C võis vabalt olla, aga pead ei anna. 

ja selleks, et kanda raha oma Eesti kontolt Ameerika kontole plekin ma täpselt 69 eurot, mis on meeletu summa ja minu ja vanemate jaoks kaotsi läinud raha. üle 200 euro lihtsalt ei saa makseid teha. mis minu meelest sakib. seega pean tegema kolmel päeval ülekande, igal korral maksan 23 eurot vahelt. kuradi kavalad. 

vähem kui nädala pärast on kõik selge.