Day #40

olen viimaseid tunde selle hostpere juures. kõik käis kuidagi nii ruttu. või noh eile oli siin küll ikka üli awkward olla. aga täna. ma lihtsalt naeran kogu selle olukorra üle. kuidas ma arvasin, et siia tulles on kõik nii tore (ma ei arvanud, et kohe päris kõik, aga seda ei oodanud ka) ja selline unistus, see ikka ei ole päris nii. mulle tõesti meeldis siin ja hoolimata sellest kuidas see kõik siis välja tuli, jään ma seda kuud aega siin hea sõnaga mäletama. 

aga loodetavasti leian parema pere. 

Eestlasest tugiisik Melli, kes mul siin suhteliselt lähedal on, temast on tõesti meeletult palju abi olnud. ja ta on hästi toetav, mis on nii tore. ta ütles mulle, et mu tugiisik kirjutas minu kohta positiivselt, seega ei tohiks olla raskusi uue pere leidmisel. 

ja hoolimata siis mu meeletustest kõhklustest kas on mõtet siia jääda, olen ma otsustanud et ma tahan jääda. ma teen endast kõik oleneva, et leida pere. 

ja kui ei leia, siis vähemalt andsin ma endast kõik.