Day #54

noorimal tüdrukul ei olnud täna preschool'i seega olin temaga kodus ja mängisin. ja küll see tüdruk tüdineb kõigest kiirelt.

kui teised tüdrukud koju jõudsid, nõudsid kesmine ja noorim minu tähelepanu. vanem mängis koeraga. koos mängida ei nõustunud. mul oli tükk tegemist et ühega kokkuleppele jõuda ja siis teisega. palju palju pisaraid ja jonni. aga hei, ma sain hakkama.

kuna homme on Thanks Giving, siis host mom tuli üli varakult koju. mis tähendas minu tööpäeva lõppu. can't complain about it. siis otsustasid nad raamatukokku minna ja pärast vanaisa vaatama. mind kutsuti kaasa. aga ütlesin, et parema meelega käiksin poes ära, ühtteist on vaja. ja host mom ütles, et ma võin auto võtta, et sõitu harjutada. ja sel hetkel olin ma üllatunud. whaat?! ütlesin, et mul pole jalutamise vastu midagi, aga kuna ma tõesti peaksin sõitu harjutama siis võin auto võtta. lihtsalt see, et ta lubas mul ilma, et ta ise või host dad oleksid mul kõrval, sõita tuli mulle suure üllatusena. tavaliselt host perel võtab aega enne kui lubatakse üksi sõita. see vana Au Pair kes neil oli, ta ütles et tal lubati sõita üksi alles nelja nädala möödudes. ja see on hea märk.
igaks juhuks küsisin garaaži koodi vanalt Au Pairilt, kuna mul maja võtit veel ei ole, aga majja saab sisse ka teades garaaži koodi, siis küsisin talt seda. siis ta pakkus, et võib kaasa tulla. ja mul ei olnud muidugi selle vastu midagi. ja ta oli üllatunud, et mul lubati sõita üksi.
ja oh man. ma poleks elu sees osanud autot koha pealt liikuma panna kui teda poleks kõrval olnud. sest esiteks, see millega sa käigu sisse paned, näeb välja nagu suunatule nupp, ainult teisel pool, ja teiseks, on see mingi ülikummalise süsteemiga. ja mul võtab ilmselt sellega harjumine veits aega. ja pluss, neil on peale selle 2 autot veel. igal autol erinev süsteem.

lobisesime pärast Starbucks'is pikalt. ta on tõesti tore ja meil on hea klapp.