Day #58

well ma pole siia päris mitu päeva kirjutanud. lihtsalt igast asju on teha olnud. 

neljapäeval sõitsime North Carolinasse. algselt plaaniti startida kell 10 hommikul, aga ilmselgelt lükkus see poolteist tundi edasi. tüdrukud vaatasid senikaua Thanks Giving'u paraadi telekast. ja oh man, ameeriklased tähistavad seda suurelt. 

auto sõit kestis umbes 6 tundi. liiklus oli jube. don't get me wrong, I love my girls, aga 6 tundi autosõitu ei ole just lastele kõige toredam tegevus. aga kui vanemad neil filme/multikaid vaadata lubasid, siis oli kõik lõpuks okei. 

ja kui me kohale jõudsime. oh man. niiii palju awkward moment'e. vanavanematel on selline southern aktsent mida ameerika filmidest kuuled. päris lahe. kuigi, pean tunnistama, et vahel ei saanud ma selle aktsendi tõttu aru mida nad rääkisid. aktsent on päris korralik. 

kuna kõik jõudsid hilja ja nende traditsiooni kohaselt on neil Thanks Giving lunch mitte dinner. siis suur söömaaeg oli reedel. 

mängisin lastega ja niisama tšillisin, if I can say so. 

ma jagasin tuba kahe noorema tüdrukuga. vanem tüdruk eelistas vanematega ühes toas magamist. ilmselgelt ei tulnud kaua magamisest midagi välja. enne poolt kaheksat olid tüdrukud juba üleval ja kus ma siis edasi magada saan kui nemad juba üleval on.

reedel oli siis Thanks Giving lunch. ma mäletan hästi, et mu vana Community Counselor ütles mulle, et Thanks Giving'u söömaajal on ebaviisakas mitte rääkida. ja oh man. ma ei ole osav mingi lambikatega rääkima. ma pole osav vanemate inimestega suhtlemisel (ilmselt sellepärast olen lapsehoidja). ja ma kergelt põdesin selle pärast. ma ei tahtnud kedagi solvata. ja siis kui HF õde neid laudu ja istekohti sobitas, siis HM küsis mult, et kas ma tahan laste lauas süüa, et mul vast oleks vähe mugavam. ja muidugi olin ma nõus. ofc! siinkohal mainin ära, et ma polnud ainus täiskasvanu, seal oli 23 aastane neiu ja mingid a'la 17-18 aastased lapsed. seega no prob. ja see oli tõesti parim lahendus. lapsed rääkisid omavahel ja ma ei pidanud, kellegi käest mingeid küsimusi küsima ja vestlust üleval hoidma. perfect!

nüüd räägin toidust. kalkun muidugi. ja seda süüakse jõhvika kastmega. HM tegi ise selle kastme. poleks kunagi arvanud, et kalkun ja jõhvika kaste nii hästi sobib. loved it! umm, mis seal veel oli. mingi koogi moodi asi (soolane), aga nagu ma mäletan, siis HM ütles, et seal on liha sees, mais ja muu selline jama. päris huvitav oli. siis oli seal sweet potato mingi värk ja see oli tõesti hea. täidetud munad. aa mingi nende traditsiooniline roog, kus on liha ja mais ja kõik värgid sees. see oli päris hea ja tõesti uudne minu jaoks. kindlasti unustasin midagi aga see pole vast oluline ka.

magustoitudest oli oreo ja jäätise kook. peanut pie. pumpkin pie (see ei meeldinud mulle). HM'i tehtud kalkuni kook ja pumpkin roll. pumpkin roll oli tõesti täiega hea. poleks kunagi osanud arvata, et sa saad kõrvitsast midagi nii head välja teha.

minu eesmärk oli proovida natuke kõike mida ma varem polnud proovinud. ja mulle meeldis. 

ma oleksin saanud kodus olla. 3 päeva üksinda olla. see kõlab praegu nii hästi. aga ma tahtsin osa traditsioonidest saada ja kõike seda. kuigi. ma arvan, et see on esimene ja viimane kord kus ma tripile kaasa lähen. see on väsitav. ja noh pealegi, see oli ainus kord kus nad Au Pair'i sellisele "üritusele" kaasa on võtnud. ma saan sellest täiesti aru. kummaline oli olla kogu selle famiilia keskel mingi lambikas. 

what I'm trying to say, ma läksin nendega kaasa, et nendega lähedasemaks saada. nendega bond'ida. although ma jäin Black Friday shoppingust ilma (veits kahju on), aga minu jaoks on olulisem et ma sain 

nendega lähedasemaks. 

ilm oli soe. lapsed mängisid t-särgi väel ameerika jalgpalli. nii mõnus. 

jah. ma pole just kuigi osav riietuse valija. nii ma siis leidsin end kõndimas lehmakookide keskelt kontsakingadega. tubli Tiiu! õige riietuse eest 10 punkti!

ja. see pere keskel viibimine pani mind tõesti oma vanemaid ja oma peret igatsema. tõesti igatsen neid!

hommikune jalutuskäik ümber aia

 hobused olid hoolitsemata aga sõbralikud.

tüdrukutele nad meeldisid.

pärast pikka ja väsitavat koju sõitu läksin ühe tüdruku poole, kus oli muidugi palju teisi Au Pair'e. selline tutvumine ja värki, sest ma olen siin uus ja sul on seltskonda vaja. meeletult tore seltskond. tore õhtu. 

kirjutasime sõnad paberile ja siis pidime näitlema ilma et kasutamaks sõnu (ma ei mäleta kuidas see sõna lühemalt on). ja see oli koomiline. kõik naersid ja meil oli lõbus. 

seal on üks hispaanlanna kelle inglise keel on praktiliselt null. ja ma imestan kuidas ta programmi sisse sai, sest meil on nõutud ikkagi mingisugune tase inglise keeles. ja ma ei usu et tal see on. aga me oleme kõik siin selleks et õppida. ja ta on tore. 

ma imestan, et HP lubasid mul auto võtta ja üksi sõita. järjekordselt. ja ma imestan kuidas ma hakkama saan. võinoh siin polegi midagi rasket. lihtsalt rohkem jälgimist. aga mind hirmutas see suur liiklus alguses korralikult ära, aga tõesti kui tunned reegeleid ja oskad sõita siis polegi nagu midagi. + automaatkäigukast on lebo :)

tüdrukud ütlesid, et Virginia osariigis on kohustuslik load teha. ja palju need maksavad?! 20 DOLLARIT! phmts maksad ainult plastikute eest ja vsjo. ja see pidi lihtne olema. 

okei. kõik oli tšill eile õhtul. kuniks oli aeg koju minna ja ma autosse istusin avastasin ma, et aku on tühi ja auto ei käivitu. sellised asjad juhtuvad ainult minuga. ma olin muretsesin end lolliks. küsisin teiselt tüdrukult kas tal neid juhtmeid pole millega autot laadida, mitte et ma oleks osanud nendega midagi teha. aga tal polnud neid. mitte et mul oleks kasu olnud ka siis kui tal need ka oleksid olnud. mul ei olnud midagi teha kui helistada host vanematele. ma arvan et nii on õige käituda, tuleb neid teavitada. aga kumbki ei vastanud. ilmselgelt magasid nag kell 2 öösel. host ema ütles, et ta on muidu hästi kerge unega, aga kuna see sõit ja kogu see trip oli väsitav siis magas sügavalt. ja üks Au Pair sõidutas mind koju. nad on toredad. 

koju jõudes kirjutasin kirja vanematele, mis juhtus ja et autoga on kõik korras ja plaplapla. pikk kiri oli. ma lihtsalt kartsin probleeme. ma ei taha tekitada mingit umbusaldust ega miskit. sest nad meeldivad mulle. kuigi host vanemad arvasid et nad ehmatavad mind selle North Carolina tripiga ära, et ma koju tulles helistan tugiisikule ja värki. aga selleks et mind ära hirmutada on vaja palju palju palju enamat. 

ma magasin äkki 6 tundi. ärkasin varakult üles, et vajadusel selgitada neile asja ja värki. host vanemad naersid selle üle "aa selle kollase autoga juhtub alati Au Pairidel esimesel korral midagi" ja nad vabandasid, et ei võtnud telefoni vastu ja värki. ja kõik oli tšill. käisime pärast autol järgi ja kõik on korras. milline kergendus. põdesin ilma asjata. 

sel korral on tõesti kõik teisiti. ja see on hea. 

ahjaa. unustasin selle koogi pildi lisada. 

HM tegi selle. ta on osav. 

kalkuni kook. :)