nüüdseks olen omadega jõudnud Ameerikasse. kui nüüd päris aus olla, siis ma arvasin, et ma olen ülipõnevil ja üliõnnelik. ma ei tea. nüüd ootan et see orientatsioon läbi saaks, et saaks pere juurde minna. aga selles võite kindlad olla, et ameeriklased on lärmakad ja heal moel imelikud ja jutukad ja lahedad.

okei. üritan algusest alustada ja teha seda võimalikult ruttu. sest praegu on uneaeg ja vara on vaja tõusta.
Tallinna lennujaamas ei jõudnud see kõik mulle ikka kohale. kukkusin peaaegu telefoni toru otsas nutma. kahju oli lahkuda. aasta. pshh. no kui ma lennukisse läksin ja õhku tõusma hakkasin. kurja et ma selle koti ülesse laekasse või, mis iganes need ka ei ole, et terve õhku tõusmise aja tegid kõrvad ikka kuratlikku valu. kui maapealne ilm oli selline kole ja tundus nagu kisuks kohe vihmale, siis seal üleval oli vapustav. päikeseline. ja ma lihtsalt ahhetasin nagu segane koguaeg. paar pilti ikka julgesin teha ka, aga telefoniga on mingi jama, et ei ühenda ära. praegu ei viitsi sellega tegeleda. seal üleval. pilvepiirist kõrgemal. see oli nagu lumme mattunud linn. näis nii pehme ja nii kutsuv. see oli lihtsalt fantastiline.
ja siis kui ma Varssavi jõudsin. oh. esimest korda lendamas ja täiesti üksi. läksin siis suvalt teiste järgi. ja küsisin vahel. ja mingi 5-10 minutiga leidsin juba õige koha üles. ootamas oma lendu. jälle. veendusin järjekordselt, et Poola WC'd on räpakad. kui Tallinna lennujaamas oli pea, et piinlikult korras, siis Poolas ei saa ma seda mainidagi.
kui lennule laskma hakati, siis kuulsin sama teadet, mida oli korrutatud kümneid ja kümneid kordi, mille mina arvasin käivat hiinlaste või jaapanlaste kohta, sest perekonna nimed kõlasid küll sedamoodi. ja ühel hetkel tundsin ma ära oma nime. mingis veidra aktsendiga öeldud. ja sel hetkel palusin ma küll kõrgemaid võime, et ma oleksin õiges kohas ja et kõik on korras. phss. Tallinna lennujaam polnud mu USA kodu aadressi saatnud. ja siis seal läks veits aega. aga selleks, et lennuki peale minna, pidime bussi peale minema. ja päris huvitavalt naljakas oli.
aga ma sattusin istuma kõrvuti ühe toreda noormehega, ta võis olla umbes 35, kes jutustas minuga pikalt. Pedja. pärit Serbiast aga elab juba mitemid mitmeid aastaid USA's. Miami. isver. ta näitas pilte ja Miami on lihtsalt nii ilus. aga no ikkagi. 8,5 tundi lennukis istuda. oh. seda on palju. istekoht pidi akna juures olema. aga oli täpselt seal kus see uks lahti tehakse. ja nii ma siis sain oma akna aluse koha. aga noh. ruumi oli palju ja WC oli sealsamas.
vahepeal saime ikka korralikult raputada ka. mõtlesin et nüüd on metsas ka. nii hirmus oli.
ja New York'i nägemine sealt kõrgelt, oma täies hiilguses, lõi mu reaalselt pahviks. see on nagu süda millel jooksevad imepisikesed säravad veresooned igalepoole laiali.

jõudsime öösel kohale. meie aja järgi võis olla 7 hommikul vabalt. ja kui ma tuppa jõudsin. siis reaalselt. kõndimist on meeletult. ma ei liialda kui ütlen, et 400 meetrit. lihtsalt kõige kaugemas otsas.

ma jätkuvalt üllatun kui naljakad pistikud siin on.

WC pott teeb meeletult kõva häält kui vett lasta. ja kraanid on teistsuguse süsteemiga. 

kui ma öösel tuppa sisse sadasin siis tüdrukud olid toas juba. magasid. siis ma tükk aega kolistasin. ja mul ei olnud korralikku tekki. win. mingi üliõhuke fliistekk. terve öö külmetasin. täna käisin küsimas uut tekki. 

ja kusjuures ma kummaline on see, et ma küll tean et üks tüdruk on Saksamaalt ja teine Mehhikost, kuid nimesid ma küll ei tea. vähemalt ei mäleta, et keegi end tutvustanud oleks. 

aga no tšill. meil on aega. hakkame ju elama samas kohas. 

hommikusööki teenindasid kaks meesterahvast. mis on kummaline. 

meie loengute juht on hästi tore. ja viskab nalja nii et kõik au pairid naeravad. tal on hea näitlemis oskus ja on tõesti näha, et talle meeldib see mis ta teeb. 

allpool toon välja mõned tuuri pildid. 

väga palju kirjutada ei jaksa.

suutsime Veraga ära eksida sealt ülevalt alla tulles. aga õnneks leidsime õige tee. ja mis peamine. olime tagasi esimestena.

kohustuslik turistikas. 

tolknesin rootslaste sabas, sest neljakesi pidi olema. ja no. päris tore oli. nad unustasid ära, et ma ei räägi rootsi keelt. 

aga siin on tõesti soe. 

mul on nii palju rääkida. aga ma olen väsinud. kell tiksub peale ja homme on vaja vara ärgata. 

aga ma lihtsalt igatsen teid. sest teised au pairid on oma kaasmaallatega. jutustame küll ja värki aga ma tunnen end siiski üksinda. kes veel ei tea, siis ma olen eestlastest ainus. 

ma tahan lihtsalt pere juurde jõuda ja end sisse seada. 

head ööd!