tänasest olen siis nende graafikus täiesti sees. enam ei Albertiga hommikuti tegelema. mis tähendab minu jaoks varasemat ärkamist. ja autosõitu. okei. John Cabin Center'i juurest oskan ära pöörata ja ühest pööramise kohast veel. aga ülejäänud. pshhh kõik on nii sassis. see kunsti kool on päris kaugel siit kus ma elan. aga noh. vähemalt on Gloria seda teed sadu kordi sõitnud, seega oskab mind juhatada. aga asi mida ta ei oska mulle seletada ja mis mind rohkem hirmutab, on see, millisel teel ma püsima peaksin, sest enamus ajast sõidan nelja realisel teel ja hostmom seletas ära täna millal millisele reale pean hoidma. ja no ilmselgelt ei jäänud esimesel korral kohe kõik meelde. homme istun ise autoroolis ja sõidan tee ise läbi. 

selle kooli lähedal on kui ma ei eksi siis uus rajoon, mis meenutab kunagi jooksnud teleseriaali "Full House'i"' maju. ja need majad on nii huvitavad ja hästi lahedad. 

siis kui ma lasen Albertil vahelduseks oma arvutis Club Penguin'i mängida. minu jaoks tähendab see üürikest hingetõmbamise aega. 

ja see on Rainbow Loom, kus lapsed saavad endale käepaelu ja muud meisterdada, mis on minu kandi laste, eriti p o i s t e seas hästi populaarne. ja muidugi tahtis Albert, et ma teeksin talle ühe keerulise. kusjuures see pole nii lihtne kui arvata võib. ja muidugi keerasin ma selle vussi. aga mul on harjutamiseks aega maa ja ilm. 

see samune Rainbow Loom on võitnud Ameerika innovaatilise mingi värgi auhinna. lastele arendav. ja ma vaatan väikseid kümne, ehk vanemaidki poisse neid meisterdamas. mis on naljakas. ma arvasin alati, et see on tüdrukute pärusmaa. aga Ameerika pöörab ka kõik pea peale.

work in progress. see meenutab veidike nagu heegeldamist. aga kui nüüd aus olla olen ma sellest vähesel määral vaimustuses.

muud nagu polegi midagi väga toimunud. 

ma vist kirjutan liiga palju ja liiga põhjalikult. peaksin seda vähem tegema. 

millegipärast meeldib see lugu mulle nii meeletult. 

ja Placebo on hakanud mulle tõesti meeldima.