ma olen pere juures. kodus.

eile olid veel mõned loengud ja kui oli aeg rongile minna, siis ma olin nii närvis ja süda peksis meeletu kiirusega, selline tunne nagu hüppaks kohe välja.

rongisõit oli väsitav, kuigi siin on rongides wi-fi, see küll ei ole kõige parem aga ajab asja ära. olin vahepeal ära kaotanud ühe kõrvaklapi padjakese ja tagavara padjakesi kaasa ei võtnud. my bad. ja no rongis viis tundi oli tore küll sõita ühe kõrvaklapiga. ühel hetkel tuli selline väsimus peale, et ei suutnudki kuidagi silmi lahti hoida. ma ei pidanud väga muretsema, sest minu peatus oli viimane.

kui me lõpuks siis kohale jõudsime, siis kujutage ette, esimest korda Washington DC's ja esimese asjana tunned sa räiget haisu. Welcome to Washington DC! tore tervitus.

selleks ajaks kui me juba peresid nägime siis oli õhkkond pingeline. minu pere oli kohe seal ees. ma kusjuures ei tundnudki alguses ära, alles siis kui nad minu poole liikuma hakkasid, siis tundsin ära. oh. see oli nii akward. hostmom kallistas mind ja Albert oli ka seal, ja siis ma tervitasin teda ka ja kallistasin teda, aga see oli kuidagi nii üli akward. Leila ütles, et Albert keeldus magama minemast, et tahtis mulle vastu tulla. mis oli nii armas, tegi siiatuleku palju tähtsamaks. meie loengute juht Jody ütles, et esimesed 5 minutit on kõige nõmedamad, siis ei oska keegi kuidas olla, ja pärast hakkab pere rääkima kõigest. see oli täpselt nii nagu ta ütles. mis päästis meid kõiki nii mõnestki piinlikust hetkest.

Albert räägib palju. meeletult. mis on hea asi. ja Leila ütles talle, et ta lõpetaks rääkimise, et ma olen väsinud ja et ma tahan puhata. Albert rääkis aga edasi ja edasi.

tuleb välja, et Leila ei käi tihti Washingtonis, mis tähendab, et me eksisime mitmeid kordi ära. isegi nii hilisel ajal oli liiklus hullumeelne. sattusime ummikusse. aga tänu sellele ma nägin juba eile Kaptiooliumi ja monumenti, küll kaugelt aga siiski. mulle juba läbi sõites meeldib Washington DC palju palju rohkem kui New York. DC on kuidagi kodusem. mulle juba praegu meeldib siin.

kusjuures hiljuti olevat olnud siin väike maavärin, mis olevat monumendile väiksed mõrad sisse teinud, asjaga muidugi tegeletakse juba. aga Leila ütles, et siin ei ole tihti maavärinaid.

ma elan korterelamus. imeilus koht. hästi korralik ja hoolitsetud. ma juba kujutasin jõule siin ette. kõiki neid tulesid ja kaunistusi. see võib ilus olla.

minu tuba on teisel korrussel. selline väike, aga hubane. voodi on hästi kõrge. ma loodan et ma voodist maha ei kuku. voodi on küll ülimugav ja pehme.

ja nagu Leila ütles, siis mul polnud vaja rätikut ja šampoone ja värke kaasa võtta. ja kõik on shea võiga. nii lahe. tundub nagu nad tunneksid mind pikka aega. little things makes the difference.

mul on siin tahvel kuhu ma eile suure hurraaga on pildid üles riputasin. võttis ikka korralikult silma märjaks. aga lihtsalt. kui ma neid pilte vaatan, siis ma tunnen et ma pole üksi. mul on kellele loota. mul on inimesed kes mind koju ootavad. ja see ongi kõige olulisem.

hommikul pidin 8 ärkama, et siis Albertile süüa teha ja ta kooli saata. minu õnneks oli albert varem ärganud ja vanaema oli talle juba süüa andnud. ja siis ma istusin ja vaatasin temaga telekat. ja siis me mängisime lahjal moel ameerika jalgpalli. ja siis ta seletas mulle hästi palju asju. mulle tundub, et ma meeldin Albertile. või noh, kuidas ma ei saakski meeldida. saatsin Alberti bussile ja oh kuidas vihma kallas. külm otseselt polnud aga ma olin lihtsalt läbimärg. ja kuidagi kummaline ja hea oli oodata teiste vanematega koolibussi. Albert muidugi kiitles, et ma olen ta Au Pair.

kõik on siin nii automatiseeritud, et jube. kui sa tahad WC's seepi, siis sa mitte ei vajuta nuppu vaid hoiad käsi seal all ja siis automaatselt tuleb, aga alati on sellega mingi jama, või siis mina ei saa asjale pihta. ja see WC mida mina kasutan selle kraani süsteem on lihtsalt utoopiline. eile ma lihtsalt loobusin ja läksin alla korrussele käsi pesema. ja täna nägin tükk aega vaeva, et vett kraanist saada. Eestis oli ikka nii lihtne.

ma valetan kui ütlen, et ma ei karda eesolevat. ma kardan seda meeletult. aga kui ma sain hakkama kogu selle viisa ja programmi ja ameerikasse tulemisega, siis saan ma sellega ka hakkama. ma olen Ameerikas. kes oleks seda uskunud. ma usun, et teadmine, et ma olengi siin, jõudis kohale alles täna.

mul on lahe kell. ma saan anda kellale käsklusi ja küsida kella SUULISELT. kell, mis oli mõeldud algselt pimedatele, aga muutus Ameerikas populaarseks. Ja ma täitsa saan aru miks.

oh. vene keel. my love.

koduigatsus hakkab vaiksemaks jääma. hakkan harjuma. ja see on hea.

ameeriklased on abivalmid. näiteks eile rongis pidin kohvri sinna ülesse tõstma, et mitte vahekäiku ummistada. ja siis üks meesterahvas pakkus end appi ja tõstis mu kohvri üles. ma kujutan ette, et eestlane oleks lihtsalt pealt vaadanud kuidas ma seda sinna üles upitan.

esimene päev on seljataga. ajavahe minu õnnetuseks ikka mõjub. õhtul kuskil seitsme aeg tuleb jube unekas. aga selles suhtes, et kell neli tuli Albert koju. ta oli üpris pahane. ja ütles et ma pidin talle bussile vastu tulema. keegi ei ole mulle seda öelnud. Leila ütles lihtsalt mulle, et Albert tuleb kell neli koju. ja kui ma ütlesin, et ma ei teadnud seda, et keegi ei öelnud mulle, siis ta rahunes ja me hakkasime mängima. mul on kuidagi naljakas temaga mängida, sest ma eeldan, et ta on Mehise ja Marcusega sama vana. aga ta on oma 4-5 aastat neist noorem ja ma pean sellega ära harjuma. ja oh kuidas ma neid poisse igatsen. Reelikat ka muidugi.

mingi aeg tuli Leila koju ja küsis kas ma Albertile olen süüa andnud. ja ma ütlesin et ei. ja siis ta ütles, et ma pean talle pärast koju tulekut kohe süüa andma. ma ütlesin, et ma ütlesin Albertile, et kui tal kõht tühjaks läheb, siis ta ütleks mulle ja ma teen talle midagi. ja siis Leila ütles, et Albert ei ütlegi mulle seda, et see on osa rutiinist või miskit. damn. jälle üks ämbrisse astumine. aga lihtsalt nad ei ole mulle asju hästi lahti seletanud mida ja kus ja mis kell. Leila lubas mulle instruktsioone paari päeva pärast, kus on kõik päevaplaan täpselt kirjas.

nägin Gloriat ka. nii palju kui ma temaga kokku olen puutunud on ta tore. hästi soe ja sõbralik. pabistasin ilma asjata.

ja tundubki, et ma hoian ühte last, sest Gloria on piisavalt vana (kes ei tea, siis ta on 14) et ei vaja mu pidevat järelvalvet.

homme ärkan ma üles siis kui Albert ärkab. kindlat kellaaega pole, sest nädalavahetus on. Gloria ja Leila on tööl. mis tähendab, et ma pean päev otsa Albertiga kahekesi olema, või noh kella neljani, siis tulevad nad koju. ma lihtsalt palvetan kõrgemate võimude poole, et ilm oleks ilus, et ei sajaks, sest siis me saame mänguväljakule või kuskile välja jalutama minna. mul pole lihtsalt õrna aimugi mis homne päev toob. ega sa ei saagi vist kõike ideaalselt planeerida kui asi puutub lastesse. 

ahjaa. kui ma Albertile Eesti kommi pakkusin, siis ta ütles, et Eesti toit on vastik ja Ameerikas keelatud. ma ütlesin talle, et ta pole kunagi meie toitu proovinudki, et see on hästi maitsev. aga me tükk aega vaidlesime selle üle. 

Albert ajab mind mõnikord segadusse kui ta hakkab inglise ja vene keelt segi rääkima. 

andsin kingitused üle. ja neile väga meeldis. tänasid hästi palju.

Leila on aus inimene. kui tal on midagi öelda siis ta ütleb selle välja. ja see on hea. 

sorri kui teid häirib, et ma kõigest kirjutan. aga ma lihtsalt olengi selline. avatud raamat. ja kui mul ei ole siin sõbrantse, siis ma lasen selle kõik endast välja kirjutades.

osa asju tuleb automaatselt inglise keeles.

ma nii tahaks Washingtoni minna.

ja kuidas ma teda igatsen.