Day #20

tänane päev on meeletult tegus olnud. pärast varast ärkamist (Alberti režiimiga nii ära harjunud) käisin pesus, jõudsin skaipida ja seadsin sammud Montgomery Mall'i poole. kuna ilmateade lubas jahedamat ilma panin mantli selga. iseenesest loogiline, oktoobri lõpp ja mantel. ja oh kui palav mul oli. aga ma ei hakanud seljast ka kiskuma, parem olgu palav kui üldse midagi. ja ma lihtsalt nautisin seda kõndimist. nautisin ilma ja loodust ja kõike seda uudsust. olin kaarti vaadanud ja teadsin kust ja kuhu keerata. arvestasin, et kuskil poolteist tundi kuni kaks tundi kõndi. no ma panin ikka korralikult mööda. kui ma esimese ristmikuni jõudsin kontrollisin kaarti ja tänavate nimesid, ja kõik tundus klappivat, kaardil tundus olevat sinnani palju pikem maa kui tegelikkuses. ja jõudsin Montgomery Mall'i umbes 20ne minutiga. wow. ma imestan miks inimesed autodega sõidavad, kui need on siin nii lühikesed vahemaad. 

pildid on ebaloogilises järjekorras. aga mul on ükskõik. 

ümbrike ja markidega on mingi nõme süsteem. sa kas saad kusagilt marke või ümbrikke, aga koos sa neid ei saa. selleks pead vähemalt kaheks poes käima. 

marke nad üksikult ei müü. ainult 20 tükki koos. noh. kulub marjaks ära. 

ja ümbrikega oli selline lahe juhtum, et otsisin neid ja seal oli suur kaartide lett ja nägin neid ümbrikke, aga ei näinud, et kusagil oleks hind. küsisin seal juures olevalt töötajalt, et kas need ümbrikud on ainult kaartidega koos müügiks, et mul on vaja paari ümbrikku. siis ta ütles, et need on ainult kaartidega. siis ma seletasin, et kaarte pole mul vaja, et mul on vaja paar olulist kirja Eestisse saata. ja siis ta ütles, et võta need. ja ma küsisin palju need maksavad. ja siis ta ütles, et võta need niisama. täiesti uskumatu. ja tasuta lõunaid ei pidavat olemas olema. tänasin seda naist üllatunud ilmel ja tulin tulema. 

ameeriklased ikka suudavad mind üllatada. 

tahad passipilte? viis minutit ja valmis. voilaa!

siiski arvan, et esimesed ja viimased õnnestunud passipildid. 

ülirahul.

sattusin puhtjuhuslikult ühte poodi sisse astuma ja see oli kuidagi omapärane. muusika oli selline teistsugune ja meeldis mulle nii kohutavalt. ja siis ma leidsin selle joomamängu ega saanud muidugi ostmata jätta. Eestis on meil trips-traps-trull, meme mäng ja baila. hea vaheldus. ja nii odav. ja mulle nii meeldib. mitte, et ma suur joodik oleks või miskit, aga lihtsalt siit leiab täiega huvitavaid asju. 

siinkohal märgin ära, et see mäng peab muidugi oma aega ootama, sest ma olen alaealine. pool aastat veel. 

ei tunne küll end alaealisena. aga seadus on seadus.

ja Marju kullake. ära nüüd mõista mind valesti aga kui ma selle ostsin siis mõtlesin sulle.

ma armastan seda kõike siin!

olen oma uude kotti armunud

 ja jõudsin ka Cabin John Regional Park'i nagu ma plaanisin. ja ma tunnen, kuidas ma iga päevaga aina rohkem sellesse kohta armun. ma koguaeg ahhetasin. wow. nii maagiline. võisin mööda kõndijatele päris kummaliselt naljaka mulje jätta. ma jalutasin ja naeratasin, sest see on õige. see on õige asi. ma armastan seda kõike siin. ma tõesti armastan. ma ei oska seda hästi lauseteks vorpida. sa pead olema siin, et seda tunda. ma olen õnnelik. ja see on paganama hea tunne. ma tõesti tunnen end nii hästi. ma naeratan ja ma pakatan rõõmust ja õnnest. ma käin ringi pea laiali otsas. laulan kõndides kõvasti ja keerutan end. sest mul on ükskõik, mida teised minust arvavad. ma armastan seda. ma armastan seda kohta. ma poleks kunagi osanud arvata, et ma siin end nii hästi tunnen. ma olen teinud oma elus parima otsuse. see on minu jaoks. see on minu aeg. minu aeg nautida kõike seda siin. minu aeg õnnelik olla.

ja ehk ma nüüd hakkan endasse uskuma. uskuma, et kõik on võimalik. kõik hea võib juhtuda ka minuga.

ja nagu see hästi suvaliselt avastatud kivil olev quote (mis on seal pargis alles selle aasta 13ndast oktoobrist), sa pead seda tunnetama südamega. ja ma tõesti tunnen, et see on nii.

see pilt on minu meelest nii hea.

 ilmselgelt ei jätnud ma ka sel korral Starbucksi minemata. ja ma ikka imestan kuidas kõigil on raskusi mu nime ütlemisega, sel konkreetsel juhtumil isegi kirjutamisega. pärast mitut katset oma nime seletada loobusin, palusin topsi ja markeri enda kätte ja kirjutasin ise.

 kusjuures mulle meenub juhtum, kui me orientatsioonilt ära minema hakkasime ja bussis kontrolliti nime järgi kas kõik on kohal. kõigil, välja arvatud minul, hõigati eesnimi, minul hõigati perekonna nimi. ise mõtlen küll, et ega mu nimi nii raske ka ei ole nüüd, et seda igatpidi väänata tuleb. 

olen mõelnud, et peaksin välja mõtlema mingi geniaalse hüüdnime, mida siis teistele öelda, sest nii oleks minu ja teiste elu palju lihtsam. aga samas on nii naljakas näha neid väänlemas kuidas nad ei saa aru ja kuidas nad vaevlevad, et seda korralikult välja öelda. 

hästi paljud inimesed lasid mulle signaali. heakskiitvalt. nii lahe!

kui ma saaks, siis ma tõesti praegu kallistaks teid kõiki! sest ma armastan seda maailma!

ma olen õ n n e  l i k !