ma olen kolm nädalat siin olnud. aeg on nii kiirelt läinud. tundub, et ma pole Eestis olnud 2-3 kuud.
äratuse panin endale seitsmeks hommikul, kuna pidin busside ja metrooga jamama. loomaaias pidime olema 11 AM. õhtul oli loomaaeda minek nii keeruline. ei saanud aru mis bussiga kuhu, millal. mis metroo. ja siis mu toakaaslane orientatsioonilt, Stephanie, tema uuris mulle välja kõik juhtnöörid, kuhu minna, mis buss, mis metroo. ja ma olen talle tänulik, et ta raiskas aega ja uuris mulle kõik välja. saamatu nagu ma olen. lihtsalt minu jaoks on see bussi ja metroo ja kõigega liiklemine nii keeruline. ja ta ütles, et ta tahab et ma tuleksin. kuigi tol hetkel polnud ma enam loomaaeda minekust vaimustuses. plaanisin tõepoolest mitte minna. aga äratuse panin sellegipoolest. ja kui mu telefon hommikul laulma hakkas, oh jumal. oleksin hea meelega selle aknast välja visanud. aga siis ma uurisin kiirelt, kus need bussijaamad Montgomery Mall'i juures on, sest neid peab olema meeletult palju kuna see on suur ehitis. ja siis mõtlesin, et ükskõik. proovin. ja kui ei leia, siis saan ju tagasi tulla. nii mõnus oli üksi tühjal tänaval jalutada, mis muidu on autosid täis.
bussi ootasin kuskil pool tundi. aga hei, ma nautisin seda hommikut.
ja siis tuli buss nr.42
sisse astudes ütlesin oma peatuse nime, sooviga piletit osta. ja see mees ütles, ja see läheb White Flint'i. ja siis ma nagu ei osanudki midagi teha. läksin ja istusin maha. ja sõitsin nahhaalselt jänest. kas just päris nahhalselt, aga see pileti süsteem on imelik. sa ei saa osta piletit bussist. selleks peab olema mingi kaart, mida mul ei olnud. sellest sain muidugi hiljem teada. ja siis ma lihtsalt sõitsin. bussijuht ise ka midagi ei öelnud. tšill. jõudsin ilusti sihtkohta. tore.
pärast bussist maha minekut pidin üles otsima metroo jaama. küsisin ühelt mehelt ja ta osutas mulle 10 meetri kaugusel olevale hoonele. ma pidin häbist ja naerust maa alla surema.
sinna jõudes läksin küsisin muidugi kohe, kuhu minna, kuidas piletit saada. seletasin ära, et ei tea neist süsteemidest midagi. siis ta soovitas mul SmartTrip kaarti, et sellega on lihtne, paned raha peale ja saad sõita + säästad iga sõidukorra pealt 1 dollari. kuna see ilmselt ei jää mu viimaseks korraks metrooga sõita, siis otsustasin selle kasuks. ja hetkega oli mul kaart olemas. suhteliselt soodne kusjuures.
ja siis ta seletas mulle ära kuhu minna. kus oodata.
ja läksin siis eskalaatoriga alla. ja tegin pilte ja mingi rong tuli kohe ette. ja ma istusin kusagile pingile, et end mugavalt sisse seada. omast arust minu rong see polnud. ja järsku kõlab kõlaritest "see on sinu rong, sa pead sellele peale minema" ma ei reageerinud. "tüdruk, see on sinu rong, Woodley Park Zoo" ja sel hetkel sain ma aru, et see teade oli mulle. toosamuse mehe hääl kes mind pileti ja kaardiga aitas. kohmitsesin ruttu rongile pooleldi naerdes. ja tänasin mõttes seda meest. sisse jõudes naeris üks mees, ja küsis, et kas see teade oli mulle. ütlesin naerdes, et ilmselt küll.
minuga ikka juhtub alati midagi.
geniaalne kaart. millega saab nii bussi kui metrooga sõita.
see oli tõesti hirmutavalt järsk. pidin käsipuudest kinni hoidma, et mitte tasakaalu kaotada.
ma tõesti kartsin.
mis veel Marju teeks?
jah, ma mõtlesin seda nähes sulle. :)
pärast tänavatele jõudmist küsisin ühelt müüjalt, et kus on National Zoo. ja siis ta ütles, et nelja kvartali kaugusel lihtsalt otse minna ja seda on võimatu mitte märgata.
see mees ei tunne mind. ma suudan kõike.
kõndisin umbes ega jälginud kvatraleid. vahtisin igale poole. mõtlesin, et kuna ma olen nii uudistav, siis on tõesti võimatu seda mitte märgata.
arvasin valesti.
jäin ilmselt enda kõrval olevaid hooneid hoolega vaatama ja kõndisin paremal pool teed olevast loomaaia sissepääsust mööda. ja seda ikka päris korralikult. asi tundus kahtlane. ma hakkasin kahtlema, kas nelja kvartalit nii kaua kõnnib. küsisin teed. vanem naisterahvas ütles, et ma pean otsa ringi pöörama ja umbes 5 minutit kõndima ja see on teisel pool teed.
vandusin mõtteis, kuidas ma sain selle maha magada.
ja kui ma lõpuks kohale jõudsin hakkasin naerma. sest alloleval pildil on loomaaia sissepääs, mis ei ole just kuigi väike ja vaevu märgatav.
aga see olen ju kõigest mina. ma saan võimatuga hakkama.
teate mis on veel lahe? loomaaia külastus on tasuta.
ja siin ei teki tunne, et loomad on puurides kinni. kuidagi palju ruumi ja palju võimalusi.
ahvid ronivad seal inimeste peade kohal. how cool is that?!
pidin pikalt kõndima, et jõuda kohta kus me pidime teistega kohtuma.
Victoria rõõmustas, et ma ikka kohale jõudsin. ja veel enne 11 AM'i.
meid jagati gruppidesse. ei ole vist raske arvata, et ma olin viie sakslase ja ühe grusiinlannaga. sakslastest Au Pairid on nii tavaline. igal pool on sakslased. igal pool kuuled saksa keelt. täielik saksa üledoos.
ja ma kohtusin eestlasest Community Counsleor'iga. ja me mõlemad hakkasime automaatselt inglise keeles tervitama. ja siis ma puterdasin eesti keelt. ja me mõlemad nõustusime, et imelik on eesti keeles rääkida. see tekitas tõesti kummalise tunde oma emakeeles rääkida. ma nagu ei osanudki järsku eesti keelt. ma ei osanud end kuidagi väljendada, ega midagi nagu rääkida. see oli nii kummaline. aga omamoodi lahe.
igale gruppidele anti eriline tatoo. meil olid liblikad.
terve loomaaed oli Halloween'likult kaunistatud
ta lihtsalt poseeris meile. how cute is that?!
ja ma näen teiste kõrval nii lambikas välja.
mu Au Pairi särk paistab välja, mille Victoria mulle täna andis.
pohh yolo!
pärast anti igale ühele see panda. aww.
haakisin end kahe saksa tüdruku külge, kes ka metrooga pidid minu kanti minema. ja käisime muidugi Starbucksis. ma ei tea kunagi mida tellida. ma lihtsalt ei taha tavalist. ja tellisin siis piparmündi ja šhokolaadi joogi. mille peale sakslannad nägu krimpsutasid. aga minu meelest super kombo. nii meeldis.
White Flint'is tehtud Ameerika auto pilt. neid näeb tänavapildis harva.
sain ilusti bussile. kõndisin koju. jalad on kohutavalt valusad kahe päevasest suurest ringi trippimisest.
aga see olen mina. mis sa ära teed.
nüüd aga pean puhkama.
aitab kirjutamisest.
päikest teile!
No comments:
Post a Comment