Day #15

mul on olnud päris karm nädalavahetus. Albert äratas mind öösel oma viis korda üles, sest ta igatses ema. aga ta ema oli konverentsil teises osariigis. ja ma ei saanud korralikult magada. + kell 7 hommikul äratas ta mu üles. ma olin nagu zombie. win!
 ja tuleb välja, et ma tegin korralikult ületunde. kui meil on päevas lubatud maksimaalselt 10 tundi teha, siis ma reaalselt tegin 15. ja see on mulle uus. kõik on reeglitega paika pandud. Victoria ütles mulle, et ma seda ei teeks enam. Victoria on mu Community Counselor, kes aitab mind terve see aasta ja kelle poole ma muredega pöörduda võin. ja ta on tõesti tore. tal on ideid, kuidas ma saan oma vaba aega täiel rinnal nautida, ilma et Albert segama tuleks. ja see on hea.
 ta tuleb järgmine nädalavahetus siia, et näha kuidas ma olen kohanenud ja rääkida mõlema osapoolega, probleemidest ja kõigest. annab ideid ja kõike. ja praegu tundus tal olevat palju häid ideid. ja ma olen põnevil.

ta ütles ka, et siin lähedal on eestlasest Community Counselor, kes kunagi oli Au Pair aga nüüd on tal lapsed ja tegeleb sama asjaga. mis on niii lahe. Victoria ütles, et ta andis mu kontaktid talle, et ta minuga ühendust võtaks, ja see on lihtsalt ainus asi mida tahan. oma kaasmaallasega silmast silma rääkida.

täna oli mul sõidutund. ja kui paganama närvis ma eelnevalt olin. sõiduõpetaja jäi hiljaks. ja me Alberiga viskasime nalja ja ta üritas mu paanikat naeruga eemale peletada.
ja no ma olen automaat käigukastiga nii vähe sõitnud, et kõik on uus. aga siin on tõesti palju kirjaga märke. ja sa pead lugema neid + jälgima teed, kiirus, jalakäijaid ja muud jama. no marki täis ei teinud. tundsin küll nagu istuks esimest korda roolis. aga ma sain hakkama. kuigi pidurdamine vajab harjumist. automaadil on liiga õrn pidur. ja ma ikka tallan seda korralikult. vabandasin selle mehe ees korduvalt. aga märke ma jälgin ja valgufooridega sain hakkama (polnud kunagi mingil 4-5 realisel teel sõitnud). mõtlesin, et oleme juba Washingtoni sõitnud, kuigi tuli välja, et oleme ikka Potomacis. ja kui ma arvasin, et mu linn on väike, nagu Eestis ikka kombeks, siis oh jumal, panin täiega mööda. see on nagu Tallinn. suur. foore ja liiklust on meeletult. aga ma pean tunnistama, kui mugav on automaadiga sõita. kuigi, ma kardan, et Eestisse naastes ei oskagi enam manuaaliga sõita. ja see on paha. siin sõita on teistmoodi tunne. ma ei põe nii palju kui ma Eestis Tallinnas ehk oleksin põdenud. see tundub nagu videomäng olevat või miskit. ja ma üritan võtta seda külma närviga. aga pean tunnistama, et hea oli autorooli taga istuda pärast kahte nädalat. ja ma sain kodust välja.
nii tahtsin ümbrust vaadata ja maju ja kõike. aga pidin rohkem teed jälgima, millest oli mul kahju.
mis on lisaks paljudele kirjadega märkidele veel erinevus, on see, et siin on sellised ristmikud kus kõigil on "STOP" märgid ja kes esimesena peatub, sel on eesõigus sõita.
ja mis on veel suur erinevus. on see, et valgusfoori punase tulega võid sa sooritada parempööret siis kui autosid ei tule.
ja need kiiruspiirangu märgid sulanduvad nii massi, et neid on raske märgata. ja need muutuvad ka meeletult tihti.
kui te küsite kui paljuga linnas sõidetakse, siis ma ei tea. mina sõitsin 35 miles'i keskmiselt. vahel aeglasemalt. vahel kiiremini. 40 miles'i tundus küll ülikiire, nagu 70km/h
minu üllatuseks nelja realisel ja veel rohkemate ridadega teel pole nii raske sõita nagu ma alati arvanud olin.

asi mis ma Ameeriklaste liikluskultuuris vihkan, on see et nad ei kasuta suunatuld. niiii harva nägin, et keegi suunda kasutas. möödasõidud. pshh milleks sa annad enda liikumisest suunaga märku.

õppesõidu õpetaja käepigistus polnud küll mingi pigistus.

muidu kiideti mind heaks. ja mind küll veidike hirmutab siin sõitmine, aga pshh ma olen siin ja saan hakkama. ma olen iseseisev ja jäärapäine.

homme pean vara ärkama. väga vara. et sõita Gloria koolidesse kaasa. et näha ja meelde jätta tee. ja teisipäeval siis sõidan ise. ja ma vihkan seda sipsimist ja kus ma pean hostmomile muljet avaldama ja hästi käituma. ma mõtlen, et ma ei saa lõdvaks lasta. kurat. eesti keel läheb nii sassi.

rääkisin Albertiga täna niisama Eesti keeles vahelduseks. talle pakkus see muidugi nalja. aga nii veider on see, et kuigi ma rääkisin Eesti keeles, siis osad sõnad tahtsid ikka inglise keeles välja tulla. justkui ma osasid sõnu enam ei mäletaks. ja käänded on küll pahaks läinud. ja kas sa suudad uskuda, et ma olen ainult 2 nädalat siin olnud?! mina mitte. ma ei arvanud, et nii kiirelt nii pahaks läheb. mu väljendusoskus läheb rooste.

siin ja edaspidi vabandan kirjavigade pärast ja käänamise vigade ja kõige muu jama pärast.

käisin täna Au Pairide meeting'ul. minu kodule hästi lähedal. hostmom viis mu autoga ära. ja tuli muga sisse kaasa, et kindlaks teha, et ma õigesse kohta jõuan. ja see hetk kui ma teisi nägin siis oli mul tunne, et ma olen oma emaga ja ta teeb mulle häbi, et ta sisse kaasa tuli. see oli nagu nii akward. tundsin end jälle lapsena.
aga külmutatud jogurt oli niiiii hea. kuigi ma rääkisin seal hästi paljudega, siis ikkagi tundsin end üksikuna. kuigi mind kutsuti järgmine nädal Haunted House'i või miskit. kui nad tõsatavad teema üles, siis ma küll tahaks minna. ja kurja, kui palju neid sakslasi ka siin on. sakslastest Au Pairid on suur enamus. ja eestlasi NULL! ainult mina.

järgmine pühapäev lähme loomaaeda. cool!

ma saan siinse kandi lastega hästi läbi.

inglise keel on tõesti paremaks läinud.

jopet me ei pea veel kandma. that's a win!