täna oli mul vaba päev ja hostmom viis mu kaubanduskeskusesse ja tuli siis nelja tunni pärast järgi.
oh. nii lahe. sain majast välja.
need lokid tegi mulle üks serblanna, kes müüs lokitange ja mida iganes. pidavat olema mingid teistsugused, mitte kuumusel vaid midagi muud oli. ja siis no lasin tal endale lokke teha. kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta. päris muheda jutuga naine oli. ta imestas selle üle, et ma ei kasuta sirgendajaid ja muud jama. mina naersin, ütlesin et minu meelest on loomulik, et mul on piisavalt sirged juuksed et saada ilma hakkama. ma ei viitsiks tõesti iga hommik selle pärast varem üles ärgata, et sirgendama hakata. nääh. nii mugav olen.
kindlasti ostan selle järgmine kord endale. niii lahe.
mis on siin teistsugust veel, on see et kui sa kuskile poodi lähed, siis poemüüjad lähenevad sulle ja lihtsalt ütlevad "Hi, how are you?" ja nad on hästi sõbralikud ja minu meelest teeb see poe külastamise palju meeldivamaks.
ja kui šhopata siis ikka korralikult. ma ei saanud neid ostmata jätta.
nii minulik.
ja muidugi Starbucks. lasin neil endale soovitada midagi. lõpp kokkuvõttes ei tea mida ma jõin. šhokolaad oli seal, siis kohv, vahukoor ja muud jama. aga niii hea oli. tavalist ei oleks kindlasti võtnud. seega see, mis iganes see ka ei olnud, oli kindlasti väärt ootamist ja proovimist.
ja no jõulukingituse ideid on nii palju. ma arvasin, et see saab olema keeruline. aga ma juba vaikselt mõtlen ja vaatan, sest järgmise kuu keskpaiku saadan jõulukingituste pakid teele (see võtab kaua aega, et Eestisse jõuda). ja neid tuleb teha oma kümmekond. või noh. tegelikult 15 tuleb vist ära, kui ma peret sisse arvestan. ja vastuvaidlemiseks ma võimalust ei anna. tuleb ära kasutada seda mis on.
siin on lihtsalt nii lahedaid asju.
küsimus kadile, mõtlesid seda? want?
ja veel Kadile ilastamist.
sain oma huulepalsami ja küünelakid.
aga ei leidnud kusagilt küünelaki eemaldajat. :( ei oska veel päris hästi orienteeruda, aga mul on aega.
terve nädalavahetuse vaatan Albertit.
õhtul käisin veel jalutamas. olin oma tänavast äkki 100m kaugusel jõudnud, kui kõrvaltänavast välja sõitma hakanud autost mehed hakkasid minuga rääkima. kuna ma olen suhteliselt avatud ja sõbralik siis jutustasin nendega veidike. mustad mehed. üks oli minust kõvasti vanem ja teine võis olla ainult paar aastat minust vanem. mulle anti telefoni number ja visiitkaart, mis kuulus nooremale mehele. kutsuti välja. ma ütlesin, et ma tahan lihtsalt jalutada. siis pakuti küüti. ja ma viisakalt keeldusin. öeldes, et eelistan jalutada. ma mäletan hästi, mida ema rääkis võõraste meeste autosse istumisest. ja me veits lobisesime. ja siis nad sõitsid minema. ise naersin, et pole sadant meertitki tänavast välja jõudunud kui mehed juba telefoni numbreid jagavad.
kuulasin muusikat ja laulsin kõvasti, sest kõrval vuhasid autod ja ma olin ainus inimene, kes kõndis.
jõudsin Cabin John Center'ni ja siis otsustasin otsa ringi pöörata ja koju tagasi minna.
ja teisele poole teel sõitsid noodsamad mehed, kes minuga varemalt olid jutustanud, teepeenrale. ja hakkasid minuga rääkima. ma ei saanud muidugi aru, sest liiklus oli hullumeelne. naersin. ja siis nad ütlesid, et nad ootavad mind seal kus ma neid kohtasin. ja nad sõitsid minema.
sel hetkel hakkasin ma kartma. paaniliselt. kuna varemalt olid nad küsinud kas ma olen abielus, siis vastasin ma ei. ja siis ma mõtlesin, et kui nad ligi hakkavad ajama, siis valetan, et olen kihlatud. allpool oleval pildil on näha taimemotiiviga sõrmust, mille Marju kinkis mulle ära mineku puhul, kui ma seda nii võin öelda, sõpruse märgiks, tal on üks ja mul on üks (ma olen sellesse nii ära armunud, aitäh sulle!). mõtlesin, et see peaks välja nägema nagu kihlasõrmus. seega panin selle sõrmuse paremasse kätte ja samasse sõrme, sest minu teada käivad kihlasõrmused ja igast sellised seal. (ma ei ole rassist, sugugi mitte, aga see tundus lihtsalt kahtlane, pigem karta kui kahetseda). ja ma mõtlesin välja igasuguseid plaane, kui nad peaksid mu oma koju tirima, kui nad lähenevad mulle. mõtlesin koolis õppinule, mida enesekaitses õpetati. sest ma olen ju Ameerikas. röövimisi tuleb ette. mida lähemale ma sinna teeotsale jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. väljas oli juba pime ka.
ja kui ma lõpuks sinna kohale jõudsin, siis ma alguses ignoreerisin seda autot, nagu ei märkaks seda. kes mind teab ja tunneb, siis teab et minu puhul on see normaalne, et ma olen hajevil. ja siis nad hakkasid rääkima. või noh, enamasti see noorem poiss rääkis. ma kartsin üleliia. midagi ei juhtunud. valetasin küll, et pean last hoidma poole tunni pärast ja õhtuni välja. ja kui nad küsisid kas ma olen temaga üksi kodus, siis ma ütlesin, et ei. pereisa on ka. aga kuna ma olen lapsehoidja siis on see minu töö last vaadata. ükskõik, et isa tegelikult pole. hädavale. just in case. ja siis see noorem lihtsalt ütles, et kui ma tahan midagi teha, et ma helistaks talle. ja ma ütlesin et ikka. kuigi ma ei usu, et ma helistan.
ilma selle vahejuhtumita meeldis mulle jalutamas käia. kuigi ilmselt järgmine kord valin valgema aja.
ma mõtlen teie peale!
No comments:
Post a Comment