täna on esimene vaba õhtu. ja see lihtsalt kõlab nii imehästi. kui nüüd päris aus olla siis olen ma rampväsinud. igatsen Eestimaad. igatsen meie pistikuid ja vaikseid vetse. siin on kõik teistsuguse süsteemiga. WC's käies on vee lüliti otsimine korralik kunst. tundub et kõik on nagu üks torustik. katsud kõik torud läbi ja üritad oma aruga lülitada kõiki olemasolevaid asju, ja siis seal on mingi lambi kohas lambi lüliti kust vett tuleb.

kusjuures toidu üle ma kurta ei saa. kuigi 3 toidukorda päevas on minu meelest palju. mul ei jõua kõht tühjakski minna selle aja peale kui uus toidukord kätte jõuab. aga selles suhtes hommikul on puuviljasalat. putru on. saia. moosi. mingi kohupiima sarnane asi. ja hommikuhelbed. ja muud seesugust kraami. lõunaks on olnud korralikud praed. eile oli midagi mehhiko toidu moodi. seal olid need taco saiad või kuidas neid ka siis ei kutsuta. vürtsikas riis. mingi loomaliha (sealiha see ei olnud). kanaliha. ja vürtsikad kastmed. maitsev. ja täna õhtuks oli pizza, mis oli lihtsalt imemaitsev. ja täna lõunaks oli nagu mingi kruubipuder. kartulipudru aga miskit oli seal sees. ei saanudki aru mis, aga maitsev oli. kanakoib. värske salat ja juurviljad. paljud küll kurtsid et juurviljad on pooltoored. aga mulle näiteks ei meeldi täiesti pehme porgand, minu jaoks on muidu porgand oma toiduväärtuse kaotanud, seega mina ei kurtnud. ja New Yorgi tuurile anti kaasa šokolaadiküpsis ja hästi suur kalkuniwrap,
lihtsalt mõtlesin, et kirjutan teile veits oma toiduelamustest. mulle meeldib uut toitu proovida ja siiani ei saa ma kurta. kuigi ega selles midagi nii üüratult erinevat olegi.

igatahes täna oli meil American Red Cross'i koolitus. hästi informatiivne. ja nii kui sa jäid korraks oma mõtteid mõlgutama, no nii öelda äkki maksimaalselt viieks minutiks, siis järg oli korralikult käest läinud ja oli tükk tegemist et mõttekäigule järele jõuda. ja lihtsalt selline unekas on koguaeg. ja mitte ainult mul.
kõige hullem oli lihtsalt istuda tundide viisi toolil. pause tehti ka. aga lõpp oli lihtsalt piin.

saime oma travel information'i kätte. homme pärast hommikusööki peame jätma kohvrid tubadesse, käsipagasi ja joped ja kõik muu vajamineva kaasa võtma ja sealhulgas siis jätma ka toakaardid tuppa ja pärast loenguid kohe bussidele minema, kes siis kihutab lennujaama ja kes rongijaama. mulle sobib rongiga sõitmine ideaalselt. ma ei kurda. + ma sõidan koos oma toakaaslastega, mis tähendab, et lõpuks ometi ei tripi ma üksi. kuigi ma tulin sellega üpriski hästi toime. mis omakorda üllatab mind.

kusjuures mul on Stephanie'st  vahest raske aru saada, üüratu saksa aktsent. ja vahepeal ma lihtsalt noogutan ja naeratan hoogsalt lootes, et ta ei küsinud mult midagi ega oodanud et ma midagi vastu ütleks. ma ei ütle, et mul on super inglise keel, selline harju keskmine ja kuna siin teisi eestlasi pole, siis mul ei ole muud võimalust kui lihtsalt suhelda inglise keeles, mis on minu meelest meeletult juurde andnud.

mulle meenus, et kui me esmapäeva öösel siia kohale jõudma hakkasime, pomisesin ma uniselt argetiinalannale midagi eesti keeles ja no ilmselgelt ei saanud ta midagi aru, ega ta vist ei pööranud tähelepanugi, sest see on ilmselgelt keel, mida tema ei mõista.

ja ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et kui väljas on soe, siis tubades on meeletult külm. mis sest et ma konditsioneeri 29C'le toppisin. tundub, et juskui läheks hoopis jahedamaks.

homme ma reaalselt seisan silmitsi oma uue eluga. oma uue koduga. oma uue perega. küll aastaks, aga siiski. osalt on see nii hirmutav, aga samas nii huvitav. ilmselt ma lapsi homme ei näe, sest nad ilmselt magavad kui ma tulen.

ma ei ole veel aru saanud, et ma ei tule Eestisse aasta aega. kusjuures alles kaugel olles hakkan ma selliseid tavapäraseid asju hindama. nagu näiteks vaikne ja lihtsa süsteemiga WC pott (ja ei, ma ei saa sellest üle). see, et ma olen siin tegelikult täiesti ihuüksi on osalt hirmutav, aga samas see näitabki ära mu kohanemisvõime. saan teada, kui hästi ma siis tegelikult uue kultuuri ja eluga kohanen. praeguse seisuga ma ei saa väga kurta. olen enda arust päris hästi toime tulnud.

ma peaks homseks lahkumiseks ette valmistama hakkama. kohvrit pakkima ja värki. aga ma lihtsalt ei viitsi. vähemalt veel mitte. ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas ma selle kohvri kinni saan, kui me kodus kolmekesi jagelesime sellega mingi 15 minutit kindlasti.

ma igatsen oma inimesi.

muide, kui te arvate et Eesti kraanivesi on paha, siis tulge siia ja veenduga, et Eesti vesi on Ameerika kraaniveega võrreldes puhas luksus. kloorihais on tappev.


kuidagi sain telefonist pildid arvutisse. igaljuhul kvaliteedi üle ärge nurisega, pildid on telefonist, mitte kaamerast. aga parem see kui mitte midagi. :)

osaliselt öine New York linnulennult.

loengute vahepeal leiab ka piltide tegemiseks aega.

ma ei saa mainimata jätta, et pärast Red Crossi loengut tuli Jody tagasi, et meie tavapärst loengut jätkata, laste ohutusest ja kõigest. aga enne ta ütles, et on oluline tuletada meile meelde miks me siin oleme. tal oli video Maryland'i Au Pairidest ja nende perede piltidest. ja oh kui lahe see kõik ikka tundub. kui palju ma aru ikka sain, mida ma mu siin olek tähendab. + saime loengute vahele head muusikat kuulata. mingi Green Day lugu oli kui ma ei eksi.
vahepeal kipub ununema miks ma siin olen. aga on teatud asjad ja olukorrad mis tuletavad seda mulle meelde. ja nagu on quote "Everything happens for a reason, although we may not understand it at the time, if you hang in there, all the pieces will eventually fall where they belong."

see on elukogemus. ja see kõik on mul alles ees.  

ja siin on pilt eilsest New Yorgi tuurist, mille näppasin Au Pair in America fb lehelt. luba selleks on antud. 

(Ps! siin pole kõiki Au Paire, kes orientatsioonil osalevad, neid on umbes poole jagu veel)