Day #10

kui eile oli kohutav päev. kohutav magama minemise aeg. siis tundub, et täna on asjad juba paremuse poole minema hakanud. 

kui ma Eestis olles olin kindel, et ma olen suurepärane kokk, siis siin millegipärast mu imelised oskused välja ei tule. ühe korra suutsin makaronid nii ära keeta, et neil polnudki väärtust enam. ja täna. oh. see ajab mind ennastki naerma. suutsin tuletõrje alarmi tööle panna. mitte et maja oleks põlenud. mitte et mu toit oleks kõrbenud, aga lihtsalt liiga palju auru. ja mina ilmselgelt ei teadnud kust, see ventilatsioon tööle käib. nagu alati. mina ei tea mitte midagi. naljakas on see, et ma avastan asju alles töö käigus. ja siis Gloria muidugi tuiskas üles ja vaatas mind sellise kummalise ja tulise pilguga. ja kui ta selle paganama ventilatsiooni sisse lülitas, siis ma ütlesin talle, et ma ei teadnud, et kust see käib. siis ta ütles lihtsalt sõbralikult, et pole midagi. hahaha. ma tunnen siin end süüa tehes nagu kala kuival. ma ei liialda kui ma ütlen, et kõik on oma süsteemiga ja seda mitte lihtsa süsteemiga. aga vähemalt täna nägi toit isegi isuäratav välja. 

mind on oma elemendist nii välja kistud.

homme pean hommikul ainult tunnikese Albertiga tegelema ja siis on ülejäänud päev vaba. hostmom võtab päeva vabaks, et Albertiga tegeleda, sest nädalavahetusel hoian teda mina ja reeglite kohaselt peab meil olema poolteist vaba päeva. ja siis ma lähen nende suurde kaubanduskeskusesse. majast välja.

mul on järgmine nädalavahetus vaba. Alberti isa tuleb siia ja võtab ta terveks nädalavahetuseks. ma ei oska selle üle rõõmustada. sest ma lihtsalt ei oska selle vaba ajaga midagi peale hakata. päris üksi ei taha ka Washington DC peale minna. kuigi ma usun, et ma oleks selleks võimeline. ja need Cluster Meeting'ud  pole mulle just soodsal ajal. 

üks selle kandi laps ütles mulle, et ma teen head tööd. ja see tegi mind paganama õnnelikuks ja uhkeks. 

haaa. lapsed mängivad siin parklate juures. või noh. siin on hästi palju ridaelamu bokse ja nad mängivad parkimiskohtade juures. ja siis ma jälgisin kuidas Albert ja teised jalgpalli mängisid (ilmselgelt ei tohi ma teda silmist lasta). ja siis sõitis sinna üks auto, täpselt laste vahelt läbi. tundus olevat sellise agressiivse sõidustiiliga, milles tuleb välja et ma ei eksinudki. ja siis see naine, kes autot juhtis kõndis minu juurde ja ütles oma suure aktsendiga, et kas ma mul on nende üle mõjuvõimu, et nad suunata ühele teisele parkimisplatsile. kui ma vaatasin sinna kuhu ta osutas, siis minu meelest oleks seal olnud neil suht võimatu jalgpalli edasi mängida ja seda suure kallaku tõttu. ja siis ma üritasin ühega neist rääkida, aga nad tuiskasid mööda ja ma mõtlesin et milleks. kõik toimis. autod said läbi. lapsed oli terved. ja umbes 15 minuti pärast sõitis see naine oma autoga minema, aga enne kui ta minust mööda sõitis, peatas ta hetkeks auto. lasi akna alla. ja ütles täpselt nii: "Thanks for your cooperation!" ja liigutas oma pead halvakspanuga üles alla. ja okei. hetkeks tundsin ma end süüdi, aga siis hakkasin naerma. 

ja kui me Albertiga välja lähme ja üks must poiss mind näeb, siis ta ütleb mulle alati: "Hi nanny!" ja millegipärast on mul seda hea kuulda. paneb naeratama. 

juhuslikult keset skypimist nägin seda lindu aknast ja no siin on ka linnud teistsugused, mis ei tohiks mulle enam üllatusena tulla, sest siin on kõik teistsugune. aga see nägi lihtsalt nii eksootiline välja. minu meelest nagu Angry Birds'ist see punane lind või kes iganes see ka siis ei ole. 

Albertile meeldivad Eesti lutsukommid. win!