minu jaoks polegi nagu midagi. ameeriklased ei tähista 24ndat väga. seega täna käisin nendega pool viis kirikus kaasas. lihtsalt selleks, et kogeda nende traditsioone. päris tore oli. võrreldes eesti jumalateenistusega oli see palju rohkem casual. aga ootasin enamat.
yup. lapsed tõesti kavatsevad hommikul kell 6 üles ärgata et kinke avada. ja ma usun, et osalt on see õigustatud ka, sest neil on way too much presents. ma pole kunagi näinud, et kellegil nii palju oleks.
lihtsalt see, et sugulased saadavad ja siis HM ütles, et ta hakkab kinke juba septembris ostma, et ta vahepeal unustab ära, et on midagi otsnud ja leiab kusagilt kapist kinke.
ei nad on tore pere.
ja mind ikka koguaeg üllatab kui hästi vanim tüdruk oma lapsendamise faktiga toime tuleb. see on kuidagi nii loomulik. ja niiiii üliarmas.
21.JPG)
told ya. way too much.
ma kujutan ette et nad avavad neid hommmikul 2 tundi.
.JPG)
mul ei ole jõulutunnet. aga ometi tajun ma et on jõulud. ja see paneb mind tundma end nii ükskikuna. see paneb mind aru saama kui väga ma oma pere igatsen. kui kummaline on veeta jõulud ilma oma pereta. seal olles ei oska märgata seda mis on su silme all.
jah, mul on meeletult tore pere Eestis. ma igatsen lihtsaid asju. igatsen emaga lobisemist. lihtsalt täiesti tähtusetutest asjadest. see kuidas ma sain kui ma sain emaga nii vabalt rääkida. igatsen seda kuidas isa hommikuti meid ikka üles ajas ja meiega hästi pikalt juttu puhus. igatsen vanaema. oh küll mul on kraps vanaema, 86? aga ometi nii värske mõistusega (kui ma seda öelda võin). ofc igatsen ma õdesid. kellega alati kakelda saab (seda muidugi ülekantud tähenduses). igatsen neid lihtsalt sp et nad on minu õed.
ma vist ei olegi oma pere kohe niiiiii meeletult igatsenud kui neid praegu igatsen. ma ei ütle et ma neid ei oleks igatsenud, muidugi olen, aga lihtsalt kõik on olnud kuidagi nii loomulik.
ma olen kurb. aga ehk järgmisel või ülejärgmisel aastal olen nendega. ja see on oluline.
häid jõule!
No comments:
Post a Comment